KOMMENTAAR: Aeg ümber lükata Venemaa Krimmi müüdid

Pavlo KlimkinUkraina välisminister

23. veebruar 2019, 9:48

• 20. veebruar täitus viis aastat Krimmi okupeerimisest Venemaa poolt.
• Venemaa lõikab kasu Nõukogude ajal Krimmis läbi viidud massiküüditamisest.
• Müüt, et Nikita Hruštšov loovutas Krimmi purjuspäi Ukrainale, et vasta tõele.

20. veebruar oli Vene Krimmi okupatsiooni viies aastapäev. Tegu oli esimese korraga alates Teisest maailmasõjast, mil üks Euroopa riik okupeeris teise iseseisva riigi territooriumi ja destabiliseeris nii Euroopa kui ka üleilmset julgeolekusüsteemi.

Lisaks rikkus see ka Budapesti memorandumit, milles Ukraina nõustus loovutama tuumarelvad ning Venemaa, Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia lubasid austada Ukraina iseseisvust.

Pea kogu rahvusvaheline üldsus mõistis Krimmi annekteerimise hukka, hoolimata Kremli kindlameelsest arvamusest, et seda ignoreeritakse, nagu juhtus Gruusiaga 2008. aastal. Kuigi pole kahtlustki, et Moskva rikkus ülbelt rahvusvahelist õigust ja Krimm kuulub Ukrainale, langevad paljud siiski Vene presidendi Vladimir Putini müüdi ohvriks, mis ütleb, et Krimm on alati olnud osa Venemaast.

See müüt on absurdne ning alusetu, ja seetõttu soovin esitada ajaloolised faktid, mis selle valearusaama ümber lükkavad. Neid võivad kinnitada kõik objektiivsed allikad.

Krimmitatarlased on Krimmi põlisrahvas, kel kunagi oli õitsev ja kõrge kultuuriga moslemiriik, Krimmi khaaniriik.

Enesemääramisõigus üksnes paberil

18. sajandi alguses asus tsaar Peeter I pärast Moskva tsaaririigi ümbernimetamist impeeriumi alasid hoogsalt naaberriike vallutades laiendama. Peeter I ja tema järeltulijad okupeerisid näiteks Baltimaad, Poola ja Soome.

Need riigid saavutasid impeeriumi kokkuvarisemise järel 1917. aastal iseseisvuse ning kuuluvad Euroopa Liitu, ÜROsse ja NATOsse (Soome välja arvatud). Peaaegu mitte keegi ei väidaks, et nad on alati olnud osa Venemaast.

Moskva annekteeris Krimmi khaaniriigi alles 1783. aastal, mis ajaloolises võtmes polnud ammu. Tolle ajani polnud Krimmil venelastega midagi pistmist.

Krimmitatarlased on Krimmi põlisrahvas, kel kunagi oli õitsev ja kõrge kultuuriga moslemiriik, Krimmi khaaniriik.

Erinevalt eespool mainitud riikidest ei suutnud krimmitatarlased Vene impeeriumi lagunedes oma iseseisvust taastada: nagu Ukrainagi, okupeerisid selle bolševikud ja Krimmi alad liideti uue Vene impeeriumi, Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liiduga.

Kuid isegi Nõukogude Liidus oli Krimmil Ukrainaga võrreldes madalam staatus. Kui Ukrainast sai liiduvabariik, määrati Krimmile Vene Nõukogude Föderatiivsesse Sotsialistlikku Vabariiki (VNFSV) kuuluva autonoomse piirkonna staatus.

Krimmi poolsaar on territoriaalselt seotud Ukrainaga, mitte Venemaaga. Selle energia, tooted ja kaubad tulevad Ukrainast, mitte Venemaalt. Moskva tunnistas viimaks seda geograafilist anomaaliat 1954. aastal, kui Kreml kandis Krimmi VNFSV-lt üle Ukraina NSV koosseisu.

Kuna enesemääramisõigus eksisteeris tol ajal ainult paberil, ei osanud keegi ette kujutatagi, et Ukraina saavutab kunagi iseseisvuse ja Krimm jääb de factoVenemaa osaks.

Oluline on märkida, et Krimmi ülekandmine Ukraina koosseisu leidis aset täies kooskõlas Nõukogude Liidu seaduste ja protseduuridega. Ringleb naeruväärne müüt, et rumal Nikita Hruštšov andis Krimmi purjus peaga Ukrainale. See ei saa tõele vastata, sest 1954. aastal polnud tal veel piisavalt võimu, et selline otsus vastu võtta.

Kust siis tuleb fraas «Krimm on alati kuulunud Venemaale»? Piirkond oli vaid 134 aastat osa Vene impeeriumist ja 33 aastat osa VNFSVst. Venelased on seda müüti endi seas kinnistanud Nõukogude Liidu lagunemisest saadik. Nende arvates oleks Krimm ilma üleandmiseta 1954. aastal senini osa Venemaast. Keegi neist ei hooli asjaolust, et tegu oli kord iseseisva riigiga ja piirkond on territoriaalselt ühendatud Ukrainaga.

Kõik see tõusis esiplaanile 2014. aastal Ukraina venemeelse presidendi Viktor Janukovõtši režiimi kokkuvarisemisega, mis viis Krimmi annekteerimiseni Venemaa poolt.

Katastroofiaastad 1944 ja 2014

Putin on aga algatanud teisegi müüdi. Tema viitab Krimmile kui Vene riigi loomise hingelisele allikale. Müüt põhineb asjaolul, et suurvürst Vladimir Püha ristiti Krimmis, enne kui ta Kiievi-Vene riigi ristiusku pööras. Jah, Vladimir Püha ristiti 988. aastal Krimmis (nii seisab vähemalt kroonikates), kuid ta oli Kiievi, mitte Moskva suurvürst. 988. aastal ei eksisteerinud Moskvat, Venemaad ega venelasi.

Nüüdse Moskva kohal asunud metsades elasid soomeugrilased. Alles mõned sajandid hiljem sulasid nad kokku slaavlastega ja moodustasid tuumiku, millest sündis tänapäeva Venemaa.

Vene ajalooline propaganda on aga alati üritanud kujutada Vladimir Püha kui varajast venelast, mitte ukrainlast, ja selle eesmärk on röövida ukrainlastelt nende ajalooline taust ning õigustada okupeerimist.

Kremlile ei piisanud aga Vene Krimmi müüdi elushoidmisest ja nii otsustati see etnilise puhastuse abil 1944. aastal reaalsuseks muuta.

Nõukogude diktaator Jossif Stalin süüdistas krimmitatarlasi koostöös Natsi-Saksamaaga, kes okupeeris Krimmi aastatel 1941–1944. Nii asustati pea kõik 191 000 krimmitatarlast ümber Nõukogude Liidu kaugetesse Aasia piirkondadesse. See operatsioon tehti kahe päevaga. Kõik reetmissüüdistused olid ettekääne, sest 9000 Nõukogude armees teeninud krimmitatarlasest sõduri pered küüditati samuti.

Koos krimmitatarlastega küüditati ka teised Krimmi rahvusgrupid, sealhulgas kreeklased, bulgaarlased ja armeenlased. Nad olid poolsaarel sajandeid elanud ja neid ei süüdistatud riigireetmises. Piirkonda jäid seejärel alles vaid slaavlased – venelased ja ukrainlased.

Kremlile ei piisanud Vene Krimmi müüdist ning see otsustati etnilise puhastuse abil 1944. aastal reaalsuseks muuta.

Küüditatud tatarlased asendati etniliste venelastega, kes asusid elama 80 000 tühjaks jäänud majja. Teguviis on väga sarnane Kesk- ja Ida-Ukrainas aastatel 1932–1933 toime pandud genotsiidiga, mida tuntakse Holodomorina.

Just küüditamise ja genotsiidiga põhjendabki Venemaa oma õigust Krimmile ning ka Ida-Ukrainale. Ainuüksi küüditamise esimese nelja aasta jooksul suri äärmiselt raskete elutingimuste tõttu 46,2 protsenti krimmitatarlastest. Holodomori mätsis aga nõukogude propaganda edukalt aastakümneteks kinni ja see on tänini suhteliselt vähetuntud sündmus.

Nõukogude Liidu all oli krimmitatarlastel keelatud kodumaale naasta. See muutus alles siis, kui Ukraina hakkas iseseisvust taastama. Noor Ukraina riik pidi kandma nende naasmisega seotud kulud. 2013. aastaks oli Krimmi tagasi tulnud 266 000 tatarlast, kes moodustasid 13,7 protsenti poolsaare elanikkonnast.

Neile sai viimane Vene okupatsioon tõeliseks riiklikuks katastroofiks. Need, kel õnnestus Stalini vangilaagrites ellu jääda, leidsid end nüüd uuest vangilaagrist – seekord ehitas selle neile Putin ja see asus nende kodumaal.

Umbes 25 000 tatarlast olid taas sunnitud Krimmist lahkuma, seekord enamasti mujale Ukrainasse. Kreml keelas Medžlise, krimmitatarlaste parlamendi. Survestatakse tatarlaste meediat, haridust, kultuuri ja religiooni. Leidub palju dokumenteeritud teateid piinamistest, põhjendamata kinnipidamistest ja kadumistest, mille taga on olnud Vene julgeolekutöötajad ja kohtud.

Üks silmapaistev näide on Eden Bekirov, tatarlaste kogukonna aktivist, kes soovis külastada oma 78-aastast ema. Ta vahistati läinud aasta detsembris, kui oli tulnud Krimmi. Bekirov kannatab raske diabeedi käes, tema jalg on amputeeritud ning tal on tõsised probleemid südamega.

Kinnipidamine ilma ravimiteta ja ravita võrdub tema puhul surmaotsusega. Sellest hoolimata viibib Bekirov vahi all ja teda süüdistatakse püüdes smugeldada Krimmi 15 kilogrammi lõhkeaineid. Seda hoolimata asjaolust, et oma tervisliku seisundi juures poleks ta suuteline tõstma rohkem kui paarikilogrammilist raskust.

Krimmi poolsaar tuleb vabastada

Krimmitatarlased pole aga Vene repressioonide ainsad ohvrid. Etnilise venelase ja Ukraina patrioodi Oleg Sentsovi ebaseadusliku vangistamise lugu on suhteliselt hästi teada. Teine vapruse sümbol on etniline ukrainlane Volodõmõr Balutš, kes pandi vangi oma koduaias Ukraina lipu heiskamise eest.

ÜRO ja teised rahvusvahelised organisatsioonid on korduvalt hukka mõistnud Moskva inim- ja riigiõigusrikkumised Krimmi poolsaarel. Vaja on aga enamat.

Olen veendunud, et need rahvusvahelise kogukonna liikmed, kes tõeliselt hoolivad inimõigustest, peaksid oma pingutusi kolmekordistama, et Krimmi poliitvangid vabadusse aidata.

Krimmi annekteerimise õigusliku ja poliitilise hukkamõistu kõrval on sellel ka tugev moraalne aspekt.

Tänapäeval jätkuvad katsed krimmitatarlased maalt pühkida on Stalini tegevuse otsene jätk. Seetõttu peabki Moskva oma tegevuse õigustamiseks levitama müüti, et Krimm on alati kuulunud Venemaale.

Krimmi annekteerimise õigusliku ja poliitilise hukkamõistu kõrval on sellel ka tugev moraalne aspekt. Ükski genotsiidi toimepanija ei tohiks seesugusest inimsusevastasest kuriteost kunagi kasu saada. Krimm tuleb vabastada ja selle põlisrahvas tuleb päästa genotsiidist – isegi kui selleks kulub aastakümneid.